Vault

Reki

Miks pildistamine ohtlik on…

Lõpuks sain normaalsema arvuti taha ja esimesed pildikatsetused “kallikese” käest kätte. Kokkuvõtvalt: “Mis s****ti, see uuesti” ehk siis pean veel tõesti kõvasti nägemist harjutama.

Üldiselt on mul täielik sidruni tunne: hommikul üles, tööle, koj, natuke telekat, magama. Ja kui nädalavahetus kätte jõuab, siis vahid niisama, kuna energiat ei jätku. Kõik puhkavad kah veel, nii et mitte midagi ei toimu.

Lõpuks ometi sai peale pikki pilves päevi päikest näha. See tähendas seda, et peale 8 tundi töö juures nihelemist, saigi ometi kallike käe otsa haaratud ja esimest korda vanalinna uudistama mindud. Kuigi töötüdimusest tingitult ei saanud palju ringi jalutada, siis sellest vähesestki piisas, et tõdeda fakti: mul on veel pikk tee ees. Aga noh, nüüd tuleb reede õhtu ära oddata, siis saan natuke aimu asjast ja vaatab, mis edasi saab.

Somniferous whisperings of scarlet fields
Sleep calling me and my dreams are wondrous
My reality abandoned (I traverse afar)
Not a care if I never wake

Anathema - Everwake

Lihtsalt pole muud midagi kirjutada peale mõningate laulusõnada…

Tired and lonely. Sitting and staring
Weak and filthy. No longer caring
Wasting to nothing. The rubble of you
Hoping for something. Poison where love grew

My Dying Bride - My Hope The Destroyer

Ma toetun vaikselt vastu lambiposti, mis tuhmilt valgustab seda perrooni öös. Ning vaid hetkeks pööran pead, et jälgida, kuidas rong vaiselt saabub, peatub ja jälle edasi sõidab…

Flowing Tears - Lovesong For A Dead Child