like Brigade

2001. aastast oleme vähemalt 20 aastat kestvas Kondratjevi tsükli viimases faasis, mida iseloomustavad deflatsioon, kasumite kahanemine, aktsiate langemine, krediidituru kokkuvarisemine, varade hinnalangus, kinnisvarakrahh, kulla hinna plahvatuslik tõus.

Natuke lugemist: Majanduse tsüklilisuse teooria järgi seisame krahhi lävel

Eile sai päevalehest loetud pisikest artiklit filmi “Once” kohta. Kuigi ma eriti just romantilisi filme ei kipu vaatamama, siis selle kirjatäki alusel andsin filmile võimaluse ja ei pidanudki pettuma. Vaid 180,000 euro eest tehtud film võlub oma lihtuse ja tegelikkusega. Ei mingeid miljoni dollari võtteid ja happy ending, vaid tegelik elu. Enamus filmist on üles võetud käsikaameraga, lisaks paljud võtted kaugelt ja on kasutatud loomulikku valgust, kogu film oleks nagu dokumentaal kahe inimese elust.

Kõige suurem pluss filmi juures on muidgui muusika, mis on sulatatud filmi. Kuna mõlemad näitlejad on tegelikult rohkem muusikud kui näitlejad, siis laulud lauldakse filmis otse, mitte aga peale lauldud. Ja see lummav kitarrimuusika, mis tekitab tahtmise ise kitarr kätet haarata ja kuskil pargipingil mängida mängida ja veelkord mängida.

Soojalt soovitan seda filmi vaadta, kes tüdinent holliwoodi ühesugusest läbust.

Eile siis (kirjutamisel juba üleeile) saigi jälle aastake vanust juurde. Õnneks pole veel mulla lõhna tunda :P.  Päev ise möödus suht rahulikult aga võib rahul olla. Väikesed õnnesoovid töö juures, pärast Petsi poole veinipudel näpus vesipiiku testima. Muidugi sinna vahele WTF moment nabrite poolt, ehk kui arvad et oled kõike näinud, siis suudetakse ikkagi üllatada. Muidugi kõige mõnusam oli lihtsalt õhtul koju jalutada, lumi suudab enamus Tallinna koledustest ära varjata ning õhtul on autode vool kah olematu. Lihtsalt mina ja lumine linn…

Ja läinud ta ongi, nii et kõigile head uut. Uue aasta elame elan nagu alati:  üks päev korraga ja nautides antud hetke. Lubadusi kah ei andnud, siis pole probleemi nende murdmisega :P.

Vähemalt ühe heateo tegin aga küll. Nüüdsest läheb iga kuu viimasel päeval 25 krooni toetuseks, las see natukenegi teeb kellegi õnnelikumaks.

Tegelikult küll rohkem mu kael, mis alles täna õhtul hakkas oma ülesannet täitma. Tööd sai vaid poolenisti laua alla vajudes teha, kuna siis polnud vaja pead üleval hoida.

Aga pidu oli laupäeval vägev, sai mölisetud, tantsitud, söödud ja joodud ning võisteltud. Kahjuks hommikuni ei suutnud möllata. Lihtsalt mingi hetk kapten vaatas, et marott meremeeste joogi kallal ja andis obaka pikki pead. Aga sellest härrased ei räägi.

Muidugi tänud korraldajatele ja kõigile kaasmöllajatele.

Ma ikka suudan: üle 3 nädala jälle maal ja just sel hetkel saan korraliku nohu. Nii et plaan minna välja ja sügist nautida piirdus toas istumise ja taskurättide hävitamisega :(. Oleks siis väheamlt ilmgi ilus olnud, aga ei, vihma ja korralikult. Nüüd jääb vaid loota, et homme on päike taevas ja saan oma punase ning tilkuva nina uksevahelt välja pista.

Kas sa muutud sügisel värviliseks?…Ei

for a while sunlight has faded
for a while the liveboats have passed
for a while children corroded
and all we see is utopian grasp

and for now I drink to the faithless
to the weak, the crippled, the tall
and for now, tomorrow and anon
don’t you now I don’t care at all?

Flowing Tears - For Tonight “Serpentine”

Tegelt tahtisn kirjutada oma mõtetest, aga need on liialt segased, nii et säästan lugejaid ja lohutan neid lihtsalt ilusate laulusõnadega…