Vault

Kas sa muutud sügisel värviliseks?…Ei

I am no one.
Even if I were someone, no one could comprehend that.
Even if they could, I couldn’t communicate that to those around me.
That’s how it is…
Acording to the perspective of others, I am a part of the world, but from my perspective, as someone who contemplates the world, I do not exist within it.
What I see is the world, and I am merely the perspective that gives shape to the world.
I cannot be part of the world.
That is true in principle - I am no one.
Even if I were someone, no one could comprehend that.
Even if they could, I couldn’t communicate that to those around me.
I am not a part of this world.
That is the limitation of this world and the boundary between my ego and the world.

Ergo Proxy - meditation XI anamnesis

After the storm, originally uploaded by DeathClaw.

for a while sunlight has faded
for a while the liveboats have passed
for a while children corroded
and all we see is utopian grasp

and for now I drink to the faithless
to the weak, the crippled, the tall
and for now, tomorrow and anon
don’t you now I don’t care at all?

Flowing Tears - For Tonight “Serpentine”

Tegelt tahtisn kirjutada oma mõtetest, aga need on liialt segased, nii et säästan lugejaid ja lohutan neid lihtsalt ilusate laulusõnadega…

City morning, originally uploaded by DeathClaw.

Pole midagi paremat, kui lõpetada tööpäev paanikaga…

Kosmikud - Lilled “Pulmad ja matused” 

lilled, lilled, lilled
viimane lohutus

Oeh, üle pika aja jälle lisan uue postituse, kuigi võiks seda ju tihedamalt teha. Selle paari nädala jooksul on nii mõndagi tehtud, või siis nädalavahetuse jooksul, kuna nädala keskel olen lihtsalt surnud.

Alustuseks siis iga-aastane Brigaadi kokkutulek, mis ka see aasta toimus samas kohas ja mille üle üldse ei kurda, kuna koht on hea. Sai elus esimest korda paintball’i mängitud, mida tuleks veel korrata, kuna see pakkus ikka korraliku elamuse. Jäljed on muidugi siia maani veel näha :P. Kahjuks õhtul suutis tabada mind mõnus migreeni hoog, nii et õhtu oli sisustatud “meeldivalt”. Nüüd tuleb veel ruttu pildid valmis teha ja need kuhugi üles riputada, enne, kui ukse taha tullakse :D.

Järgmine nädalavahetus, tähendab reede (huraa 8h tööl + 3h bussisõitu) oli lennu kokkutulek. Tõesti tore oli näha vanu klassikaaslasi ja möliseda. Kahjuks ma ei saanud seal hommikuni istuda, kuna lihtsalt ei suutnud.
Hmm, nüüd meenub,mingi plaan oli veel kokku saada, tuleb uurida…

Maal oli mul tuba kah remonditud, tänu sellele sai hunnik vanu asju sorteeritud, mida voodi all ja sahtlites hoitud. Vanad ajakirjad ja lehed, hunnik koolivihikuid, katalooge, kaarte, raamatuid ja muud kraami, mis paneb mõtlema, miks üldse seda alles hoitud. Kahjuks või õnneks polnud sellest sorteerimisest suurt kasu, nii et asjad tuli jälle ümber paigutada kuhugi mujale.

Nüüd siis lõpuks ka viimane nädalavahetus, mille tulemusena olen veel väsinum, kui reedel. Kõik algaski reedel, kui War helistas ja uuris kuna mul tööpäev lõpeb ja andis käsu siis kohale ronida, et järeltähistada ta sünnipäeva. Lihtsalt mõnus olemine, mis lõppes öösel kell 2 linnas lonkimisega, et kaineks saada ja ajada juttu, mille tulemusena tuleks meid kohe panna teatud asutusse.

Järgmine päev oli kohe küülikute sünna, misvõib kokku võtta sõnadega, toredad inimesed ja head mängud ning mõnus koht ja ilm. Tagant järele veel palju õnne :).

Pühapäeva võib kokku võtta hommikuse seljanka ja D&D mänguga.

Järgmine nädalavahetus tundub kuidagi vaba ja vallaline, aga aint 4 päeva veel aega…

Kosmikud - Kuidas tuli pimedus mu tuppa “Kuidas tuli pimedus”

Reki

Miks pildistamine ohtlik on…

Lõpuks sain normaalsema arvuti taha ja esimesed pildikatsetused “kallikese” käest kätte. Kokkuvõtvalt: “Mis s****ti, see uuesti” ehk siis pean veel tõesti kõvasti nägemist harjutama.

Üldiselt on mul täielik sidruni tunne: hommikul üles, tööle, koj, natuke telekat, magama. Ja kui nädalavahetus kätte jõuab, siis vahid niisama, kuna energiat ei jätku. Kõik puhkavad kah veel, nii et mitte midagi ei toimu.

Lõpuks ometi sai peale pikki pilves päevi päikest näha. See tähendas seda, et peale 8 tundi töö juures nihelemist, saigi ometi kallike käe otsa haaratud ja esimest korda vanalinna uudistama mindud. Kuigi töötüdimusest tingitult ei saanud palju ringi jalutada, siis sellest vähesestki piisas, et tõdeda fakti: mul on veel pikk tee ees. Aga noh, nüüd tuleb reede õhtu ära oddata, siis saan natuke aimu asjast ja vaatab, mis edasi saab.